Urve Kallavus, TTÜ materjaliuuringute keskus, professor, hab. keemiadoktor, tel (0) 620 3152

Ajalehe TIME 24. juuni 2001. aasta numbrist võib lugeda ühe juhtumi kirjeldust: 52 aastasel naisel Houstoni eeslinnast (USA) hakkasid iga kord, kui ta vannitoas käis, silmaääred põletavalt kipitama. Juba mõni aeg tundis ta ennast väga väsinuna, silmanägemine oli nõrgenenud ning kurku piinas kuiv köha. 1998. aastal diagnoositi tal rinnavähk. Kaks aastat pärast edukat ravi taastusid haigusnähud uuesti. Ta ei oleks kuidagi suutnud uskuda, et tema haiguste allikas võiks olla peidetud 300 000 dollarit maksnud kodu seinte vahele. Ta ei suutnud ka ette kujutada, et peavad abikaasaga alatiseks oma kodust lahkuma, kaasas ainult kass ja koer.

Siiski, just täpselt nii see selle aasta alguses juhtustki. Tervisekaitseinspektorid leidsid paksu musta hallitusekihi kasvavamas korteri keskosas paikneva vannitoa kõikides kipskrohvist siseseintes. Selles mustas kihis avastati Stachybotrus atra – hallitusseen, stahhübotrüotoksikoosi tekitaja, mis võib põhjustada tõsiseid tervisehäireid alates põsekoopapõletikust ja lõpetades ajukahjustusega. Perekonnal soovitati sellest korterist viivitamatult lahkuda ja 30 minuti pärast lahkusidki nad sealt alatiseks.

Nagu mõni piiblist tuntud katk, roomab mürgine hallitus USA kodudes, kooli- jt hoonetes. Meedia on Stachybotrus-seenele palju tähelepanu pööranud, kuid on veel teisi hallitusseeni – kerahallik (aspergillus), karuskera (chaetomium) ja pintselhallik (penicillium) –, mis samuti tekitavad tõsiseid tervisehäireid. Tuhanded inimesed on ehitajaid, majaomanikke ja kindlustusseltse kohtusse kaevanud korteris tervisehäirete tekkimise tõttu ja varale tekitatud kahju kompensatsiooni tagasinõudmiseks. Alles möödunud kuul kinnitati Kalifornia osariigis esimene seaduseelnõu, mis määrab sisekliima standardid ja seab kinnisvaramüüjatele kohustuse kõrvaldada hallituskahjustused.

Vastuseks sellele püüavad ehitajad ja kindlustusseltsid leida võimalusi oma kahjude vähendamiseks. Tulemuseks on ägedad kohtuvaidlused, millele lisab hoogu ajakirjanduse vahelesegamine uudise hankimise nimel. Hoolimata sellest levivad hallitusseened üha laialdasemalt – alates maitsvast rokfoori juustust meie toidulaual ja lõpetades vastiku musta kihiga vannitagusel seinal. Arstid teavad, et mõned hallitusseened võivad esile kutsuda allergilisi reaktsioone, astmat või teisi hingamisteede kahjustusi. Laboratoorselt on avastatud, et kerahalliku tekitatud toksiinid võivad põhjustada vähktõbe. Teiselt poolt on peaaegu võimatu juriidiliselt väita, et konkreetses majas kasvavad hallitusseened põhjustasid seal elaval isikul ninaverejooksu või meeltesegadust.

Samas leidub skeptikuid ka arstide hulgas. Nad väidavad, et enamikul inimestel tekib vaid põgus ärritus “jooksva” nina või vesiste silmade näol ning need mööduvad kohe pärast hallituskahjustuse eemaldamist. Teised pole selles aga nii kindlad. 1999. aastal publitseeritud uurimistöös leidsid Mayo kliiniku uurijad, et enamiku põsekoopapõletikest on põhjustanud hallitusseened. Veelgi hullem oli kahtlus, et hallitus võib põhjustada teatud tüüpi ajukahjustust. On saadud andmeid, et ainuüksi stahhübotrüosega kokku puutunud inimestel esineb sageli probleeme mäluga, nende kontsentreerumis- ja õppimisvõime on madal. Andmete vähesuse tõttu tuleb seda probleemi edasi uurida. “Teadusliku tõestuse saamiseks peab olema kõiges sajaprotsendiliselt kindel, tsiviilkohtuasja puhul peavad ainult 51% väidetest tõesed olema”, väidab Guy Vann, New York City advokaat, kes on võitnud mitmeid “hallitusprotsesse”.

Olenemata edust kohtuasjades, jääb inimene võitluses hallitusega tihti kaotajaks pooleks. Veebruaris põletas USA-s kohalik tuletõrjeüksus maha maja. Selle elanikke vaevasid krooniline ninaverejooks, kopsupõletikulaadsed sümptomid, rängad peavalud – kõik hallitusest põhjustatud. Arvutuste kohaselt oleks maja hallitusest puhastamine läinud tunduvalt kallimaks kui selle mahapõletamine ja samale kohale uue ehitamine. Teistel juhtudel ei ole inimestel raha, et advokaadile maksta ja asi kohtuni viia. Seetõttu elavad nad hallitanud majades edasi ja kannatavad.

Hallitus on hallitusseente kasvav koloonia elutegevuseks vajalikke aineid sisaldaval alusmaterjalil (substraadil). Hallitusseened on osa seeneriigist ja neid esineb meie planeedil määramatus koguses. Seeni võib leida igas ökoloogilises nišis ja nad on vajalikud orgaanilise materjali ümbertöötamiseks ainete ringkäigus looduses. Seeneriiki kuuluvad nii pärmid, hallitusseened, söögiseened, puul kasvavad torikud kui ka “ämmatoss”. Seente elutegevuseks on vajalikud orgaaniline toit, vesi ja sobiv temperatuur.

Hallitusseened produtseerivad elutegevuse jätkamiseks eoseid, mis on imeväikesed 1–20 mikromeetri suurused osakesed. Kontaktis nahaga ja sissehingamisel põhjustavad need ärritus- ning allergianähtusid. Tervisehäireid võivad tekitada ka kuivanult lendu tõusnud seenemass või seene eritatavad keemilised ained.

Harilikult seostatakse hallitusega ainult toidu riknemist. Ei osata kahtlustadagi, et elutoas, vannitoas, panipaikades, keldriruumides hõljuva ebameeldiva lõhna põhjustajateks on seal endale sobiva elupaiga leidnud hallitusseened.

Siseruumides võivad hallitusseened kasvada kõikjal. Eosed satuvad majja lahtise ukse või akna, kütte- ja ventilatsioonisüsteemi ning õhukonditsioneeride kaudu. Samuti kleebivad mikromeetrilised imekerged eosed ennast välisriiete, jalatsite, kottide, kinnaste ja koduloomade karvade külge ning rändavad nii edasi.

Mitte iga eos ei hakka kasvama. Ainult soodsale pinnale sattunult – vee läbijooksukohad katusel, torude lekkekohad keldris, pidevalt märguv sein vanni või kraanikausi taga, ülekastetud lillemuld, ehitusjärgus vihma saanud puitkonstruktsioon – hakkavad eosed kasvama. Arengu eelduseks on vähesest õhu liikumisest tingitud püsivalt kõrge õhuniiskus. Paljud ehitusmaterjalid on hallitusseente arenguks väga sobivad, sest sisaldavad ise vajalikke toiteaineid. Näiteks on märg tselluloosi sisaldav materjal (paber ja selle tooted), papp, kipsplaadid ja puit teatud hallitusseentele eriti sobivaks kasvulavaks. Teistel materjalidel nagu kivi, tolm, värvid, sünteetiline tapeet, isolatsioonimaterjalid, seinapaneelid, vaibad, tekstiil, polster jm, võib hallitus sobival niiskusastmel samuti kasvama hakata tänu nende materjalide pinnal leiduvale, sinna õhust sadenenud orgaanilisele ainele. Seega on hallituskahjustuse objektideks ka need materjalid, mis orgaanilisi aineid ise üldse ei sisalda.

Hallitusseente tekitatav kahju tervisele sõltub paljudest asjaoludest:

– toksiine tootva seene liigist;

– seeneeoste hulgast ja seene massist;

– kokkupuuteajast seeneosadega;

– konkreetse inimese vastuvõtlikkusest.

Tervisele tekitatavat kahju võib jaotada nelja gruppi:

– allergia;

– infektsioon;

– ärritusnähud;

– toksikoos.

Inimestel, kellel tekib geneetilisel baasil allergiline reaktsioon, tekib allergia kas seeneosade sissehingamisel või kontaktist nahaga. Efekt ilmneb juhul, kui seente kogus on piisav ja inimesel on tundlikkus juba välja arenenud. Nähud võivad olla üsna süütu moega, alates kergetest mööduvatest kuni tõsiste krooniliste haigusteni. Ameerika Meditsiini Instituudi 1993. aastal avaldatud andmetel põeb iga viies ameeriklane allergilist nohu, mis on kõige sagedasem põetav krooniline haigus. Palju harvemad on sellised väga rängad kroonilised allergilised haigused nagu aspergilloos või pneumomükoos. Haiguste uurimisel ja ravil arvestatakse ka seda, et elamus on seente kõrval allergeenideks olmetolm, väikeloomade eritatavad ained ja karvad, lestad jt õhus lendlevad osakesed.

Kuigi sisetingimustes võib elutseda tuhandeid eri liiki hallitusseeni, on puhtal kujul jõutud eraldada ainult mõne liigi allergeenid. Iga seeneliigi, ka üsna lähedase toodetud allergeenid on väga spetsiifilised. See tähendab, et osal inimestel võib teatud hallitusseenega kokkupuutumise tagajärjel kujuneda välja küll tundlikkus, aga allergiatest, mida tehakse väheste tuntud ja eraldatud allergeenidega, ei anna mingit tulemust. Hallitusallergia testi positiivne tulemus tähendab seda, et inimesel on välja kujunenud tundlikkus testallergeenis sisalduvale antigeenile (ja tõenäoliselt ka teiste seente allergeenidele). Negatiivne tulemus viitab tundlikkuse puudumisele ainult konkreetse seeneliigi allergeeni suhtes. Mitte midagi pole aga võimalik oletada teiste hallitusseente suhtes! Seetõttu on meditsiini käes üsna vähe vahendeid elamute siseõhus esinevate hallitusseentest allergiatekitajate avastamiseks. Tänu uute ehitusmaterjalide tormilisele kasutuselevõtmisele on paljude seente levik ja esinemine alles täiesti läbiuurimata maa.

Sisetingimustes kasvavatest seentest tekib infektsioon üsna harvadel juhtudel. Inimestel, kellel on tekkinud ülitundlikkus mõne muu haiguse tagajärjel või ravimi tarvitamise tõttu, võib tekkida infektsioon. Terve rida kerahalliku (aspergillus) liike on tuntud nõrkade haigusetekitajatena – patogeenidena, mis tekitavad aspergilloosi ainult tundlikel inimestel. Haigusnähud võivad kõige sagedamini haarata nahka, silmi, kopse, harvemini teisi organeid ja süsteeme. Raskeid infektsioone võivad tekitada mullas ja loomade väljaheidetel elutsevad seened, kuid tavaliselt neid elamute siseõhus ei esine.

Kolmanda grupi moodustavad tervisehäired, mis tekivad seene primaarse või sekundaarse metabolismi käigus õhku lenduvate keemiliste ühendite toimel. Seened toodavad alkohole, aldehüüde või happemolekule. Õhku sattudes võivad need ärritada silmade ja hingamisteede limaskesti. Sõltuvalt omastatavast toidust võib seen vabastada substraadist äärmiselt mürgiseid gaase. Näiteks tekitas üks seen arseeni sisaldavast tapeedivärvist ülimürgist gaasi arsiini. Seened võivad eritada ebameeldivaid sekundaarse metabolismi produkte – tavaliselt tunneme seda hallitus- või kopituslõhnana ja seostame hallituse kasvuga. Kõik seente tekitatud lenduvad ained pole ebameeldiva lõhnaga – nende elutegevust võib saata näiteks meeldiv männi- või sidrunilõhn. Samuti loetakse fermenteeritud juustu lõhna meeldivaks, kuigi võib juhtuda, et see meenutab kangesti halvaks läinud toiduaineid.

Peale lõhnast tekkinud limaskestade ärrituse võib lenduvate ainete mõjul tekkida suhu teravamaitseline aisting. Närviärrituse tõttu kaasnevad sellega mitmesugused reaktsioonid nagu “hinge kinnijäämine”, ebamugavustunne, sügelus, põletav tunne ja judinad nahal. Raskematel juhtudel võivad tekkida tajuhäired, limaskestade turse, silelihaste krambid, veresoonte seinte ahenemine. Tulemuseks on tähelepanu nõrgenemine, desorientatsioon, peapööritus, reflekside aeglustumine jt nähud.

Jällegi on siin probleemiks seente tekitatud lenduvate ühendite eristumine ehitusmaterjalidest, plastist ja puhastusvahenditest lenduvatest ühenditest. Mis tahes päritoluga lenduvate ühendite suurte kontsentratsioonide juures võivad inimesel seda sisse hingates tekkida muutused kesknärvisüsteemis, mis avalduvad peavalus, tähelepanu hajumises, kontsentratsioonivõime languses ja peapöörituses.

Lõhnataju suure individuaalsuse tõttu on ärritust tekitavate ainete minimaalne kontsentratsioon väga erinev. Mõned inimesed suudavad eristada lõhnu juba väga väikestes kontsentratsioonides, teistele on mõju avaldamiseks vaja intensiivset lõhna. Ärritusnähud avalduvad peavaluna, “kinnise nina” tundena, süljevooluna või koguni oksendamisena, mida võivad võrdselt esile kutsuda nii parfüüm, sigaretisuits, auto heitgaasid või hallituslõhn. Pole täpselt teada, kas need reaktsioonid tekivad kohe või aju teatud piirkonna tundlikkuse kasvuga aja jooksul. Astmahaigetel võib mingi lõhn esile kutsuda ägeda haigushoo.

Hallitusseened võivad sekundaarse metabolismi käigus toota antibiootikume ja mükotoksiine. Meditsiinis kasutatakse haigustekitajatega võitlemisel seente toodetud antibiootikume. Tuntuim meditsiinis kasutatav mükotoksiin on penitsilliin, mida saadakse pintselhallikust (Penicillium chrysogenum). Juuremädaniku biotõrjes kasutatakse mulla- ja veeseenest Trichoderma viride saadud preparaati – trihhodermiini. Mükotoksiinide osaks seene elus on muuta teda konkurentsivõimelisemaks teiste seente ja bakterite seas. Mükotoksiinid hävitavad erinevaid rakustruktuure (näiteks membraane), rikkudes sellega raku eluliselt vajalikke funktsioone. Mükotoksiinid on kõrgematele taimedele ja loomadele, samuti inimesele väga mürgised.

Ruumide siseõhus elavatest seentest toodavad osa ka mükotoksiine, mille koostis sõltub materjalidest, mille peal hallitus kasvab. Mükotoksiine sisaldavad peamiselt seente eosed, kuid sama hästi sisaldab seda ka seeneniidistik. Tänapäeval on muudetud arusaama, et seente toodetud mürgid on ohtlikud ainult toiduainetes. Niiskes siseõhus kasvavate mitmesuguste seente eoste segu mõju on palju raskem identifitseerida kui ühest puhtast laboris kasvatatud kultuurist tekkinud reaktsiooni. Seda olukorda võiks mõningal määral võrrelda välisõhus viibivatel kariloomadel tekkivate mükoosidega, kus peale rikkaliku seeneeoste olemasolu mõjutab haigestumist nii loomade vanus, tervislik seisund kui ka toidu kvaliteet. Faktorite paljususe tõttu on konkreetset haigustekitajat tihti võimatu kindlaks teha.

Ruumide siseõhu kvaliteedi uurimisel on avastatud rida toksiine tootvaid hallitusseeni, millest kõige sagedasemad on Aspergillus, Penicillium, Stachybotrys ja Cladosporium.

Kerahalliku eoseid võib eluruumide siseõhus pea alati kohata. Selles perekonnas on aga mitu seeneliiki, mis on inimesele üsna ohtlikud. Nendest on Aspergillus flavus letaalse alfatoksiini produtseerija. Viimane on akuutselt mürgine maksale, ajule, neerudele ja südamele. Pikaajalise kokkupuutumise korral on see maksavähi tekkimise eelduseks. Need seened on ka teratoomide (kasvaja liik) tekitajad. Ägeda alfatoksikoosi sümptomiteks on palavik, oksendamine, koomaseisund, krambid. Kuigi A. flavus eelistab kasvuks soojemat kliimat, võib teda meie korteritest leida ülekastetud lillemullas.

Pintselhalliku liike on sisetingimustes alati olemas, isegi puhtas keskkonnas. Probleemid hakkavad tekkima olukorras, kus seente eoste kontsentratsioon on siseõhus suurem kui väljas. Pintselhalliku eosed sisaldavad kõige rohkem mükotoksiine, kuigi pinnaniidistik sisaldab neid samuti. Tähtis on teada, et eoste mürgisus ei vähene seene suremisel. Sageli ei osata sellele piisavat tähelepanu pöörata ja väidetakse, et hallituskord on juba ammu ära kuivanud. Terviseprobleemidest jagu saamiseks tuleb hallitus ka eemaldada! Ohtlikke toksiine produtseerivad vees kasvav P. citrinum ja rohehallituse tekitaja toiduainetel P. expansum.

Seoses uute ehtusmaterjalide üha laialdasema kasutamisega on „populaarsust“ kogunud Stachybotrys chartarum (atra), rohekasmustade kolooniatena kasvav hallitusseen, mis eelistab kasvamiseks kõrge tselluloosi- ja madala lämmastikusisaldusega materjale. Põhjamaade, Suurbritannia ja USA ajakirjanduses on rohkesti kirjutisi, mis käsitlevad nn sick building sündroomi. Mitmetel põhjustel niiskunud kipsplaatide tagaküljel leviv seen põhjustab korterielanikele tõsiseid tervisehäireid.

Õhuproovidest on S. chartarumit raske avastada, sest tema suhteliselt suured ja pealt karedad eosed kleepuvad märja plaadi külge ega lendu nii kergesti. Samas on see seen olelusvõitluses kehvakene, jäädes alla teistele hallitustele ja bakteritele. Ka laboriproovis kasvavad S. chartarumi peale kergesti teiste hallitusseente kolooniad ja hävitavad tema, mis muudab selle avastamise keeruliseks.

S. chartarum vajab kasvuks üsna palju niiskust, seega võib teda leida seinte ja katuse läbijooksukohtadest ja pikka aega lekkivate veetorude ümbrusest. Sageli on seen ennast peitnud hoone seina sisse, kuhu on tekkinud kondensniiskus. Kui S. chartarum avastatakse juba õhuproovist, siis tuleb teda hoolikalt otsida konstruktsiooni varjatud osadest – seal peab teda väga palju olema! See hallitusseen suudab kasvada märjal heinal, põhul, paberil, tapeedil, laepaneelidel, vaipadel, tselluloosi sisaldavatel isolatsioonimaterjalidel ja kipsplaatidel.

S. chartarumil on kurikuulus ajalugu Venemaal ja Ukrainas, kus ta tappis tuhandeid hobuseid, kes on mükotoksiinide suhtes inimestest isegi tundlikumad. Selle seene mükotoksiinid põhjustavad naha ja seedekulgla kahjustusi ning mõjutavad vereloomet. Inimesed, kes puutuvad kokku S. chartarumiga saastatud materjalidega, kaebavad tihti köha, nohu, suu ja nina limaskestade põletava tunde, kaenlaaluste naha ning põie ärrituse üle. Meditsiinilistel uuringutel on avastatud, et saastatud õhu sissehingamine pikema aja jooksul süvendab tervisehäireid, mis võivad viia kuni immuunsüsteemi ebanormaalsete muutusteni. Ajakirjanduse andmetel on USA lastel S. chartarumiga kokkupuutumine põhjustanud kopsuverejooksu.

Majades, mis jäävad tulvavee alla, kaotavad tormi tõttu katuse või mis ujutatakse üle tulekahju kustutamise tõttu, on S. chartarumi esinemine väga tõenäoline. Tänapäeval on rikki läinud ja vett läbi jooksma hakanud põrandaküttetorud üheks hallitusseente meeliskasvukohaks. Ehitusjärgus niiskust või koguni vett saanud mitmekihilised seinapaneelid on USA-s põhjustanud suurte korruselamute lammutamist juba pärast paariaastast ekspluatatsiooni. Rootsis pole viimane skandaal Stockholmi kalli elamurajooni uute majade hallituskahjustuste ümber veel vaibunud. Korterite seinad muutusid mustaks veel enne, kui elanikud jõudsid sisse kolida.

Cladosporium on mullas, orgaanilise aine pinnal elunev harilik hallitusseen, mis tekitab ka taimehaigusi. Korterites võib teda leida kõikjalt – mööblilt, vaibalt, riidematerjalilt, värvitud pindadelt ja ventilatsioonitorudest. Elutegevuse käigus eritab seen lenduvaid orgaanilisi ühendeid, millel on märkimisväärselt ebameeldiv lõhn ja mis on mürgised. Harvadel juhtudel võib ta tekitada silmade, naha ja hingamisteede haigestumist. Sagedamini tekitab seen läbi torkehaavade nahaaluseid põletikke. Cladosporium eritab mitmeid mürgiseid metaboolseid produkte, sealhulgas ka antibiootikume.

***

Ainuüksi seente olemasolu siseõhus ei ole piisav argument tervisehäirete sidumiseks seenes leiduvate mürgiste ainete mõjuga. Praegu töötatakse kõikides maailma suuremates mikrobioloogiakeskustes intensiivselt mõõtmismeetodite kallal, mis määraksid hallituskahjustuste ja tervisehäirete vahel teaduslikult põhjendatud seoseid. Tööd raskendab järjest kasvav avastatud seenorganismide hulk ning inimeste vastuvõtlikkuse äärmiselt suur individuaalsus. Kui näiteks firma kontoris on töötajal pikka aega esinenud ärritus- või haigusnähud, siis tuleks peale tööruumide uurida ka tema kodu ja autot, mida ta iga päev kasutab, abikaasa töökohta ning laste kooliruume – probleemide allikas võib asuda hoopiski seal. Nagu enne öeldud, põhjustavad ehitusmaterjalidest, mööblist, olmetehnikast ja -keemiast eralduvad keemilised ained küllalt sarnaseid nähtusi ning nende eristamine hallituse mõjudest on väga keeruline või isegi võimatu. Segadust suurendavad uued, nn biolagunevad ja keskkonnasõbralikud materjalid, mis hakkavad eelkõige meeldima just mikroorganismidele.

- kõik hallitusseened pole mürgised, aga kui siseõhus leidub neid võrreldes välisõhuga ülemäära palju, siis tuleks nendesse suhtuda kui kahjulikesse;

- hallitusest tingitud nähud võivad esineda vaid süütu nohu või kompleksse tervisehäire näol;

- hallituse likvideerimisega pole tark oodata kuni positiivse laboritesti tulemuseni – tegutseda tuleb kohe; eriti kehtib see seente puhul, mis on mürgised küll oma normaalses keskkonnas, kuid kaotavad selle võime laboriklaasis ning nõuavad pikema aja jooksul mitmeid kordusanalüüse;

- ulatuslikult hallituskahjustatud elukohast on soovitatav kas või ajutiselt seene likvideerimise ajaks ära kolida, mitte kannatada haigusnähtude ägenemise all, mis on tingitud seeneosade lendumisest puhastamise käigus;

- hallitusseente kasvu pole võimalik takistada, sest ootamatuid niiskusepuhanguid tuleb kodus ikka ette (näiteks sügisesel moosi- keetmisel ja mahlaaurutamisel);

- haigus- või ärritusnähtude korduval esinemisel tuleb ühe võimalusena arvestada hallitusseente toksilist mõju (kui muud faktorid, näiteks uue mööbli soetamine, värske remont, koduloomad ja -linnud, sulepadjad, tolmu korjavad toataimed ja muud on läbi kontrollitud);

- suurte taimede istutusnõusid ei tohi üle kasta;

- tuleb jälgida, kas tervisehäirete ägenemine on seotud õhuniiskuse ja temperatuuriga; hallitusseen vajab kasvuks õhuniiskust üle 70% ;

- keldri kiviseintel esinev valge udune kasukas ei pruugi olla hallitus, vaid müüris liikuva vee väljaauramise tagajärjel sinna sadenenud soolade kogumid või külmal ajal tekkinud härmatis;

- ühtki hallitusseene tüüpi pole vaja eraldi hävitada – nende kõrvalda- miseks sobivad ühed ja samad vahendid.

- Tegutsema tuleb asuda kohe pärast hallituskahjustuse avastamist. Pind- mist kahjustust on kerge kõrvaldada. Riidekiu sisse pugenud hallitust on vahel võimatu eemalda;

- Esmalt tuleb leida niiskusallikas ja see kõrvaldada;

- Võimaluse korral tuleb hallitanud materjalid puhastest kohe eraldada. Kõige paremini aitab hallitusel levida kuivanud hallituskorra energiline mahahõõrumine puhaste esemete ja materjalide läheduses;

- Kõige lihtsam, kättesaadavam ja efektiivsem vahend on naatrium- hüpoklorit – pesuvalgendaja lah- jendatud lahus. See kantakse käsna või vana hambaharja abil pinnale, lastakse seista umbes 15 minutit, loputatakse hoolikalt ja kuivatatakse kiiresti;

- Puhastamiseks võib kasutada selleks ettenähtud spetsiaalseid desinfitsee- rimisvahendeid, mis sisaldavad samuti naatriumhüpokloritit või teisi aineid, näiteks bensalkooniumklo- riidi ja booriühendeid. Enne tarvi- tamist tuleb vahendi kasutusjuhend läbi lugeda. Kõik kodukeemia vahendid peavad olema originaalpu- delites, korralikult suletud ja lastele kättesaamatus kohas.

- Pindmise kerge hallituse eemalda- miseks võib kasutada ka söögisoodat;

- Enne valgendajaga tööle asumist tuleb kindel olla, et valgendaja või seda sisaldavad teised puhastus vahendid ei rikuks töödeldavaid pindu. Näiteks nailonriie lahustub kokkupuutes naatriumhüpokloritiga kohe. Valgendaja rikub mitmeidki materjale: mõningaid plastikuid, alumiiniumi, glasuuritud pindu ja kivi. Parem oleks kontrollida vahen- di mõju enne väikesel proovipinnal;

- Mitte kunagi ei tohi segada pesu- valgendajat ammoniaagiga. Tulemu- seks on tervist kahjustav gaas. Üldse pole soovitatav erinevaid puhastus- vahendeid omavahel kokku segada.

- Puhastamise juures on väga oluline, et mikroorganismide hävitamise ajal oleksid puhastatavad pinnad märjad. Siis ei toimu seeneosakeste õhku lendumist ega laialikandumist.

- Soovitatav on töö juures kanda tolmumaski ja kummikindaid ning avada tuulutamiseks aknad;

- Hallitanud pindu ei ole soovitatav pesta kangete fosfaate sisaldavate pesuvahenditega, kuna fosfor on hallitusseentele meeldivaks toidu- aineks ja kutsub esile veelgi intensiivsema kasvu;

- Kui pinnatöötlus ei anna tulemusi, siis võib proovida hoida eset 12 tundi või kauem töötlemislahuse sees. Peab kindel olema, et pärast seda jääb esemest või materjalist midagi ka alles.

- Loputada tuleb väga põhjalikult, sest sissejäänud valgendaja hakkab materjale aja jooksul aeglaselt lagundama.

- Kui hallitust ei õnnestu pärast ühte korralikku töötlust ja loputamist eemaldada, on mõistlik edasistest jõupingutustest loobuda – see ei õnnestu enam kunagi.

- Allergiat põdeval inimesel tuleb paluda puhastustöid tegema kedagi teist. Vastasel korral võib lendunud seeneosadest tekkida äge haigus- hoog. Teistel pereliikmetel on soovitatav puhastamise ajaks kodust lahkuda.

- Kui hallitus on raskesti ligipääse- tavatel pindadel või kui mingi ala on juba liiga tugevasti hallitanud, siis tuleb see eemaldada ja uuega asendada;

- Kui korteris on väga rõske, siis tuleb puhastada ka vaibad ning kindlasti trepikoda. Kui niiskuseallikat ei kõrvaldata, tuleb suurpuhastust üha sagedamini korrata;

- Kui korteri sisustus on üleujutuse või veeavarii tagajärjel märgunud, peab püüdma vett imavaid materjale kohe kuivatada. Hallitusnähud ilmnevad märgadel pindadel umbes ööpäeva pärast, seega on üsna vähe aega ja peab kiiresti tegutsema.

- Vaipade alumisi pindu võib päikese käes kuivatades kergelt töödelda vesinikülihapendi nõrga lahusega

(1 osa 3% vesinikülihapendit ja 5 osa vett);

- Vannitoa kardinat võib samuti val- gendajalahusega puhastada. Liiga suure mustumise korral tuleb kardin asendada uuega.

- Materjalide kahjustamise ohu korral võib kasutada teisi kodupuhastus - vahendeid, mis on vähem agressiivsed;

- Mööbli katteriiet ja vaipu võib lasta ka keemiliselt puhastada. Tähtis on, et pärast hallituse eemaldamist kuivatataks materjal nii kiiresti kui võimalik;

- Tuulutada ei tohi enne, kui halli- tanud pinnad on märjaks tehtud. Materjalide kuivamise ajaks tuleb tagada hea ventilatsioon.

- Pinnaviimistlusmaterjalidest on hallitusele kõige vastuvõtlikumad lateksvärvid, eriti kui on kasutatud linaõli baasil valmistatud krunti. Kõige vastupidavamad hallitusele on välistööde emailvärvid;

- Valmistatakse ka spetsiaalseid hallitusvastase lisandiga värve, kuid terviseriski tõttu ei soovitata neid sisetingimustes kasutada;

- Värske kuiva õhuga tuulutamine ee- maldab ebameeldivat lõhna kõige paremini. Võib kasutada ka õhuvärskendajaid.