Tüüpilisi vigu ventilatsioonisüsteemide rajamisel
Mingil üsna arusaamatul põhjusel tuleb ventilatsioonisüsteemide rajamisel pidevalt ette lahendusi, mis ei anna soovitud tulemusi või mis üldse ei toimi. Allpool tuleb juttu mõningatest vigadest, mis on ilmnenud muret teinud objektidel. Üks kõige sagedamini esinevaid vigu on see, et värsket õhku ei tule hoonesse üldse või tuleb seda ebapiisavalt. Seda on juhtunud eeskätt elamutes, aga ka koolides ja lasteaedades, kus on püütud läbi ajada odavate lihtsustatud süsteemidega. Jutt on nii uusehitistest kui ka rekonstrueeritud hoonetest.
Elamutesse tehakse küll väljatõmme köökidest, WC-dest ja vannitubadest, kuid tubade seintesse või akendesse jäetakse värske õhu avad tegemata, lootes, et õhk pääseb sisse ebatiheduste või mikrotuulutuse kaudu. Tegelikult on tänapäeval vähegi kvaliteetsed aknad ventilatsiooni mõttes hermeetilised ning suur osa mikrotuulutuse lahendustest vabastab ainult akna tihendid surve alt. Inimesed ei ole ka harjunud kodunt lahkudes akent lahti jätma, isegi mitte väikese piluga. Seetõttu väljatõmme just nagu töötaks, aga tegelikult õhk ei vahetu.
Sageli on värske õhu klapid küll olemas, kuid neid on vähe või nad on liiga väikesed. Tuleb arvestada, et ka pealtnäha ühesuguste klappide läbilaskevõime võib erineda kuni kaks korda ja ka suurimad neist suudavad rahuldada vaid ligikaudu 15 m² suuruse toa või ühe inimese värske õhu vajaduse. Selleks, et nt klassiruumi õhu süsihappegaasisisaldus vastaks normidele, peaks iga õpilase kohta olema üks värske õhu klapp.
Üldkasutatavates ja büroohoonetes teeb kõige sagedamini muret see, et sissepuhutav õhk ei jõua inimeste viibimise tsooni. Eeskätt puudutab see ruume, kuhu antakse suhteliselt vähe õhku, ning kõrgeid ruume, kuhu antakse kord jahutatud, kord soojendatud õhku. Nii ühel kui ka teisel juhul jääb värske õhk sageli lae alla ja väljub sealt väljatõmbeavade kaudu. Sellise olukorra vältimiseks tuleb õhujaoturite valimisel või asendamisel kontrollida nende sobivust sellekohaste arvutiprogrammide abil.
Samasugune lugu on õhujaoturite seadistamisega. Nimelt on plafoone, mille õhujaotuspilu abil on võimalik reguleerida õhuhulka. Sel puhul tuleb aga arvestada, et kui muuta pilu suurust, muutub ka õhujoa pikkus.
Ventilatsioonisüsteeme seadistades selgub pahatihti, et kavandatud õhuvahetust ei saavutata. Sageli ei põhjusta seda mõni üksik ebaõnnestunud kanalisüsteemi osa, nt järsk pööre otse ventilaatori taga, liiga järsk kanali ristlõike muutumine või liiga peenike lõpuosa. Süüdi võib olla hoopis suhteliselt suure aerodünaamilise takistusega sissepuhke- või väljatõmbeplafoon.
Kui hästi tahes projekteeritud lahendus ei anna soovitud tulemust, kui kavandatut täpselt ellu ei viida. Läbimõtlemata asenduste põhjus on eeskätt rahas. Kuna enamik ventilatsiooniseadmeid ja süsteemiosi on imporditud, on nende hinnad kõrged ning nii otsitakse võimalusi odavamalt hakkama saada. Paraku on ventilatsiooniseadmete puhul, erinevalt nii mõnestki muust valdkonnast, hind ja kvaliteet omavahel suhteliselt hästi seotud. Tuleb arvestada, et enamiku firmade tooted on läbi teinud hulga katsetusi erilaborites ja n-ö põlve otsas valmistatud asi ei saa olla ligilähedaseltki sama kvaliteediga. Eriti palju esineb möödalaskmisi mürasummutite ja õhujaoturite puhul, kus ei püütagi jälgida materjalide ja konstruktsiooniliste lahenduste sobivust, vaid jäljendatakse lihtsalt väliskuju ja põhimõõtmeid. Korrektse valiku korral tuleb arvestada õhujaoturi läbilaskevõimet, aerdünaamilist takistust, õhujoa pikkust ja kuju, mürataset ja reguleeritavust. Samadele asjadele tuleb tähelepanu pöörata ka projektikohaste seadmete asendamisel ning on ilmne, et ainuüksi ühendustoru läbimõõtu arvestades on tulemus enam kui küsitav. Mürasummutitega seoses on aga nii palju nüansse, et ka väliselt ühesuguste summutite tõhususe erinevus võib olla mitmekordne. Seetõttu on neid võimalik valida ja asendada ainult sellekohaste tehniliste näitajate, mitte aga mõõtmete või muu sellise alusel.
Üldjuhul on mingi koguse õhu töötlemiseks ja edasitoimetamiseks võimalik valida mitme suurusega sissepuhke- ja väljatõmbeagregaadi vahel, mis kõik sisuliselt ühesuguse tulemuse annavad. Erinevus on vaid selles, et mida väiksem on agregaat, seda suurem on aerodünaamiline takistus ja seda võimsam peab olema ventilaatori mootor selle takistuse ületamiseks. Seadme suuruse ja võimsuse suhte hindamiseks kasutatakse näitajat SFP, mis iseloomustab 1 m³/s õhu edasitoimetamiseks kuluvat võimsust. Heaks võib lugeda seadet, mille SFP on alla 2,5 kW m³/s kohta. Kui väiksema seadme kasuks otsustatakse ainuüksi agregaadi maksumust arvestades, võib aastane elektrienergia ülekulu ulatuda sadadesse tuhandetesse kroonidesse. Ei saa jätta märkimata, et kõikvõimalikud maksumuse vähendamisele suunatud asendused toimuvad sageli tellija heakskiidul.
Täiesti omaette teema on hoonete rekonstrueerimine, mille puhul ventilatsioonisüsteeme ehitatakse ümber ja täiendatakse, jättes arvestamata olemasoleva süsteemi eripära. Sageli juhitakse köögi kohtäratõmme teiste korterite lõõridesse. Suvalistesse kohtadesse pannakse lisaventilaatoreid, mis võivad osa väljatõmbesüsteemist muuta muude ruumide sissepuhkesüsteemiks. Rendipindadel hakatakse oma suva ja arusaamist mööda reguleerima, eemaldama või sulgema õhujaotureid, rikkudes sellega kogu süsteemi töö.
Viimase aja praktika on kinnitanud, et ventilatsioonisüsteemide puudulikku tööd põhjustab sageli halvasti või poolikult ehitatud automaatikasüsteem. Selle tagajärjel lülituvad seadmed valel kiirusel või valel ajal, näiteks soojustagastid töötavad ka siis, kui oleks vaja hoopis jahutust, ning külmumisvastane kaitse ei rakendu vms. Seda liiki probleeme põhjustab tihti automaatikaprojekti puudumine, mis on eriti halb siis, kui seadmed (ventilatsioon, jahutus, õhuniisutus) peavad töötama ühtse süsteemina. Nii mõnigi kord teevad automaatikatöid firmad, kellel ei ole vajalikku kvalifikatsiooni. Hoitakse kokku süsteemsete lahenduste pealt.
Kui tahes korralikult ei oleks ventilatsioonisüsteem projekteeritud või ehitatud ja kui ajakohaselt automatiseeritud, on mõttetu loota mingitki normaalset tulemust ilma korraliku seadistamiseta. Seadistamist ei vaja mitte üksnes õhuhulgad, vaid ka õhujaoturid, soojuskandja vooluhulgad kalorifeerides ning eriti automaatika. Sageli unustatakse, et süsteemide seadistamine ei lõpe ehitamisel tehtavaga, vaid alles hoone kasutamise ajal saab neid lõplikult reguleerida. Ja kuidas olekski võimalik seadistada jahutussüsteemi sügisel valminud majas?
Lõpetuseks veel ühest olulisest seigast. Tihtipeale oodatakse ventilatsioonilt seda, milleks ta ei ole ette nähtud ega suuteline. Ventilatsiooni ülesanne on ju hoolitseda selle eest, et ruumiõhk oleks puhas ja värske. Tavaline ventilatsioon ei suuda aga hoida ruumides optimaalset õhutemperatuuri, niiskusest rääkimata. Kui soovime, et suvel ei oleks ruumis liiga palav või talvel liiga kuiv, siis tuleb muretseda õhu konditsioneerimise süsteem. Isegi siis, kui anname suvel ruumidesse jahutatud õhku, ei piisa selle hulgast liigsoojuse väljaviimiseks. Kui tahame aga õhku niisutada või kuivatada, tuleb kasutada eriseadmeid, hoolimata sellest, et nende hind on kõrge ja energiakulu suur. Näiteks õhu kuivatamine seda jahutades niiskuse väljakondenseerumise teel võib anda soovitule vastupidise tulemuse.
Ülalöeldu on vaid lühiülevaade mõnest ventilatsiooni- ja õhu konditsioneerimise süsteemide kõige sagedamini esinevatest hädadest. Tuleb silmas pidada, et head tulemust võib loota vaid siis, kui pöördutakse kõrge kvalifikatsiooniga projekteerija poole, antakse talle piisavalt aega lahenduse kavandamiseks, valitakse ehitaja mitte üksnes hinna, vaid ka oskuste järgi ning järelevalve on asjatundlik. Kindlasti tuleb meeles pidada, et koonerdamine pole kokkuhoid.
Artikli autor on PEETER PARRE IB Aksiaal juhataja
Artikkel ilmus Keskkonnatehnikas 6/2007 lk 34–36.
Foto: Wikimedia Commons
